Kuna ühiskondlikud protsessid hakkavad inimeste vahelisse teineteisemõistmisse aina suuremaid mõrasid lööma, siis panen kirja mõned oma mõtted ja kogemused möödunud aastast. Ma ei loodagi sind millegis ümber veenda, aga tahan südamelt ära saada. Eelmise aasta alguses tõusis lõpuks päike taevakummi kohale ja ametisse astus kuulsa Siimu tütar Kaja. Kuna eelnevalt oli nii palju asju valesti tehtud, siis otsustas tema kõike teisiti teha. Esimese asjana otsustati rahva suureks rõõmuks piirangud kaotada, õigemini lõdvendati neid peaaegu olematuseni. Tulemus ei andnud ennast kaua oodata ja peagi tegime maailmarekordi nakatumises. Kaja suureks kohkumuseks hakati teda ja tema valitsust kohe selles süüdistama ja kibekähku sai enamus piirangud tagasi pandud. Vahepeal tuli suvi, nakatumine taandus ning piirangud lõpetati. Hoogu kogus vaktsineerimine. Olin ka ise arvamusel, et vaatan, mõtlen ja küsin, ning siis langetan enda suhtes terviseotsuse. Kas siis vaktsineerimise näol või siis otsustan oma tervist kuidagi muudmoodi kaitsta. Nagu see oli igal gripi ja muude epideemiate ajastutel olnud, siis ootasin sellelgi korral arstide nõuandeid tervise tugevdamiseks, värske õhu käes viibimisest , tervislikust toitumisest ja muust immuunsuse tugevdamisest. See on ikka käinud vaktsineerimispropagandaga käsikäes. Ja õige ta ongi. Tervishoidu tuleb vaadata kui tervikut. Sellel korral jäid nõuanded tulemata. Ainukeseks lahenduseks jäi vaktsineerimine. Sellest rääkisid staararstid ja mitte nii arstid raadios, televiisoris, kui ka ajalehtedes. Kõigi teiste religioonide kõrvale ilmus veel üks- usk teadusesse. Anti mõista, et kõige rumalamad inimkonna liikmed on nn "oma peaga mõtlejad". Ja sellest hetkest peale, sain ma aru, et vaktsiiniliikumisest on saanud mingi äärmusreligioon kelle Jehhova on teadus ja saatan "oma peaga mõtleja". Muide see äärmuse teises otsas asuv "oma peaga mõtleja", on omakorda religioon, mis sisaldab kõikide hulluste ja vandenõuteooriate kriitikavaba uskumist. Oli tekkinud olukord, kus adusin, et ühiskond on muutunud ja religioonide vabal inimesel siin kohta pole. Oma terviseotsuseid ei saa enam langetada mina ise, vaid mängu on astunud usk. Olen oma elus seni lähtunud üsnagi teaduslikust maailmapildist. Mulle on meeldinud uurida alati oma tegemiste hõlbustamiseks ja asjadest arusaamiseks erinevaid teadustöid ja meetodeid. Nüüd oli teadus surnud ning asendunud religiooniga, kes ei kahtle ega küsi. Usklikele on alati kõik selge ja tõde on lõplik. Teadus mida mina tunnen on pidevalt kahtlev ja iga hetk võib mõni uus avastus senise maailmapildi segi lüüa. Sellise arusaama omamine asetab mu koheselt välja teadususklike religioonist ja paigutab kurjuse enda- "oma peaga mõtlejate" satanistlikku sekti. Kuna usk on olemuselt dualistlik, siis mingit kolmandat võimalust pole. Kas hea või kuri, valgus või pimedus. Peagi hakkas välja tulema, et vaktsiinide esialgu väidetava kõvasti üle 90% tõhususe asemel, on tegelik tõhusus palju väiksem. Usaldusväärseid andmeid ja uurimusi pole, sest on asju mis usumaailmas tabud. Kui dogmad enam ei kanna, siis asutakse varjama. Varjamine muidugi on saatanale meelepärane tegevus ja "oma peaga mõtlejate" sekt on asunud puuduvaid andmeid endile meelepärastega asendama. Nagu ütles Sammalhabegi - loodus tühja kohta ei salli. Ise arvan, et vaktsiinide tõhususe kohta saab mingi järelduse teha terviseameti infost, mis näitab vaktsineeritud inimeste umbes 20% vähemat raskes seisundis viibimist. Ka 20% võib olla teatud juhtudel argument enda vaktsineerimiseks, aga sellise üsna lahja % puhul tuleks põhjalikult vaagida, kas see ikka kaalub üles teisi, vaktsiinidega seostatud riske. Paraku, nagu eelpool kirjeldatud, siis valitseva religioosse süsteemi tingimustes korralikud inimesed oma peaga ei mõtle, vaid vaktsineerivad siis kui on käsk. Saabus sügis. Vahepeal oli tekkinud vaktsiinipass mida peeti üldiselt reisimiseks vajalikuks dokumendiks. Nakatumine hakkas kasvama. Paraku oli vaktsineerimine soiku jäänud, sest aina enam ja enam hakkasid selguma nii vaktsiinide kõrvaltoimed, kui ka vähene tõhusus. Õli valas tulle veel ka varjamine, mistõttu asendus adekvaatne info kuulujuttudega, millest üks oli hirmsam kui teine. Nõuti vaktsiinikahjude hüvitamise süsteemi, mida ei tahtnud valitsus kuidagi asutada, sest "see annaks vale signaali". Inimesed said aru, et kõrvaltoimete korral jäetakse nad üksi. Hakkasid tulema uudised mujalt maailmast, kus kommertskindlustused keeldusid hüvitamast vaktsiinikahjudega seonduvat, sest leping ei näinud ette katsetusjärgus ravimi manustamist. Ise olid loll kui vaktsineerisid. Kutsuti üles vaktsineerima ja vastutustundlik olema, aga kui midagi nihu läks, siis keegi ei vastutanud. Siis astuti vaktsineerimise hoogustamiseks üks erakordselt jälk ja ebainimlik samm. Nimelt võeti ilma passita inimeselt vaba mehe õigus ära. Tööl käiva inimesena, vajasin ikka siin seal kodust väljas lõunasööki, aga nüüd öeldi, et mina olen nakkusohtlik ja süüa ei saa. Kuna käisime paarimehega samal ajal Keilas ühte korstent ehitamas ja pidevalt ühes sööklas söömas, siis esialgu tegi mulle see olukord nalja. Kuna paarimees kes oli vaktsineeritud, tohtis süüa, siis käisime seal ikka edasi. Tema ostis kohapeal söömiseks ja mina siis pirukad kaasa. Mina istusin temaga ühes lauas ja vaatasin kuidas ta sööb ja ühtlasi arutasime tööasju ka, erakordselt sürr tunne oli. Vahepeal käisin õues kohvilonksu võtmas ja siis tagasi lauda. Kohvitops oli mul aia otsas ja õues ei olnud minusugustel kohvi joomine keelatud. Pärast nosisin autos oma pirukaid. Alguses tegi asi nalja, sest polnud kunagi midagi sellist tundnud, et oled nagu mingi non grata ja ei tohi valgete inimestega koos süüa. Olin veendunud, et selline jaburus lõpetatakse varsti, sest no tõeliselt ajuvaba ju. See olukord tegi ka teistele seal sööjatele nalja, kes olid üsna püsikunded. Selliseid omapäraseid paare nagu meie moodustus veel, aga inimesed olenemata sellest, kas nad olid vaktsineeritud või mitte, leidsid kõik, et selline värk on ajuvaba ja kaua ei kesta. Tollel ajal olid inimesed valdavalt endale vaktsiini teinud terviseotsuse tõttu ning sallisid ka vaktsineerimata inimesi. Lihtsalt nad tundsid ennast kaitstuna ja olid pigem hoolivad vaktsineerimata inimeste suhtes, soovitasid alati, et vaktsineeri ikka sina ka ennast ära, nii on ohutum. Aga siis tuli mängu riigireligioon, sest meid valitsesid usklikud. Meedias puhuti üles uus narratiiv, meile anti uued nimed. Mingist hetkest said meist nakkusohtlik ja nakkusohutu. Religioonid vajavad alati väljavalituid ja nüüd olidki sikud lammastest eraldatud. Alguses ei saanud väljavalitud veel arugi oma kõrgenenud staatusest, kuid aina enam ja enam hakkasid nad oma priviligeeritud seisust tunnetama. Öeldakse, et anna inimesele võim ja sa saad aru, kes ta tegelikult on. Sellel ei tahaks küll pikemalt peatuda, aga võin öelda, et olen üsna palju pettuma pidanud. Samas on see kainestav ja parem kole tõde kui ilus vale. Möödus poolteist kuud. Vahepeal põdes minu vaktsineeritud kaaslane koroonat ja siis oli jälle minul palju muud tööd ja nii see korstna lõpetamine meil viibis, kuid nüüd otsustasime töö lõpuni teha, ning loomulikult läksime ka sinna samasse sööklasse einestama.Terviseameti kontroll. Üldiselt oli kõik korras, mina kui ilma passita ei söönud, aga kas olid reeglid vahepeal muutunud või siis tõlgendused, igatahes mulle öeldi, et võin väljavalitutega koos sööklas viibida küll, aga lauda istuda ei tohi. No otsustasin, et mis siis ikka, eks seisan siis edaspidi. Asi veelgi jaburam. Aga inimestega oli vahepeal midagi juhtunud. Üks naine teatas kõrvalauas valjult üle söögisaali, et tema arust ei peaks nakkusohtlikud üldse avalikus kohas viibima ja teisi ohustama. Vaatasin üle saali ja nägin vaid nõustuvaid ning etteheitvaid
kolmapäev, 9. märts 2022
pilkusid. Oli ka neid, kes pingsalt oma taldrikule vaadates masinlikult toitu suhu tõstsid. Kuigi mul oleks olnud õigus seal edasi viibida, läksin autosse. Mõtlesin järele ja sain aru, et naisterahval oligi õigus. Ma olen tõesti nakkusohtlik. Minu vaktsineeritud töökaaslane, kes minuga päevad läbi koos tööd tegi, haigestus ju koroonasse. Varsti tuli paarimees ka autosse ja jutustas meeleoludest mis söögisaalis minu lahkumise järel valitsesid. Ühed naisterahvad rääkisid minule viidates omavahel, et siin ei ole tal küll kedagi süüdistada, ainult iseennast. Üks mees seletas oma naisele, et tema politsei asemel selliseid ei hellitaks, kohe nuuti ja välja. Üldse oleks parem kui politsei mõne sellise maha laseks, küll siis aru saavad, et pandeemiaga nalja ei mõisteta, oma riiki tuleb austada. Sellel päeval mõistsin, et ühiskond on rõvedalt lõhki tõmmatud. Veel mõnda aega enne seda poleks ma selle pealegi tulnud, et tuleb hetk kui inimesed kellega ma aastaid rõõmsalt ühes kohvikus söömas olen käinud, on mind valmis maha laskma. Edaspidi ostime tanklast hot doge. Inimesed olid üsna lühikese ajaga muutunud ja kuna vaktsiinipass andis privileege, siis olid selle omandanud paljud nö karjäärikommunistid. Ennast lasti vaktsineerida mitte oma terviseotsuse pärast, vaid sellepärast, et käia, kinos, jõusaalis, kohvikus, kontserdil, spas jne jne. Ühesõnaga tunda ennast inimesena. Ja loomulikult see magus üleolekutunne, mis teatud inimeste suhtes kaasnes.Räägiksin nüüd natukene piirangutest ja lükkan ümber ühe müüdi, mis laialt levinud on. Nimelt on kõik millegipärast veendunud, et meil on piirangud. Tegelikult otsustas valitsus ühiskonna avatuks jätta. Sellest on Kaja Kallas palju uhkusega rääkinud. Kui hästi selline otsus majandusele mõjub jne jne. Otsustati kasutada Rootsi mudelit ja ühiskond lahti jätta. Tõsi, mõned üksikud piirangud rakendati. Maskikohustus avalikes kohtades ja suurte ürituste korraldamise keeld, aga sellest saab üsna hõlpsalt üle erakorralise loaga, mida on juba palju palju kordi rakendatud. Ega rohkem ei meenugi. Otsus ühiskond avatuks jätta, viis meid sügisel juba teist korda nakatumises maailma absoluutsesse tippu. Ootasin Kaja kallase valitsuse suhtes kõva kriitikat nagu eelmisel korral, see ju teist korda samale rehale astumine. Aga unustasin vana teatritõe, publik vaatab sinna, kuhu on suunatud valgus. Ja prozektor oli suunatud minusuguste peale. Mitte keegi ei arutanud, et valitsuse samm ühiskond avatuks jätta oli ekslik. Sellel korral olid süüdi hoopis vaktsineerimata inimesed, kuigi me kusagil käia ei tohtinud. Meie nakkusohtlikkuse narratiivile oli lisandunud lausa kurjategija staatus. Pole siis ime, et osade arvates peaksime me lausa kuuli kuklasse saama. Olime süüdi selles, et arstid ja meditsiiniõed on kokku kukkumas, meie hingel olid inimeste surmad, meie pärast ei saanud korralised haiged ravi jne. Vaenlane oli leitud ja ühiskond uskus ilma igasuguse kriitikameeleta. Öeldakse, et usk on pime, religioon võib pimestada ka kõige arukamad. Aga kui usukae silmilt heita ja uuesti faktipõhise pilguga ringi vaadata, siis on selge, et kui jämedates joontes pooled inimesed saavad nii massiüritustel kui igalpool mujal käia, ei kaitse sellised piirangud mitte kedagi. Nad nakatavad teineteist kui ka vaktsineerimata inimesi. Need samad inimesed puutuvad väga palju omavahel kokku nii tööl, kodus, ühistranspordis kui kaupluses. On selgemast selge, et kogu vastutus nakatumise rekordi purustamisel lasub valitsusel. Aga ühiskonna kriitikameel on uttu kadunud. Asendunud püha tõega. Või siis näiteks karantiin. Lähikontaktsena peavad karantiini jääma ainult vaktsineerimatud, mis on loonud lausa igasuguse terve mõistuse vastaseid olukordi. Näiteks arst, kes koroonahaige mehe kõrvalt haiglas edasi töötab. Öösiti magab koroonahaigega ühes voodis ja päeval ravib haigeid. Mingit vastuolu reeglitega pole ja raha tuleb teenida. Arst on vaktsineeritud ja seega nakkusohutu. Asi mutt. Ma tegelikult ei saanud alguses üldse aru, et minult teatud õiguste ära võtmine, võib hakata aega mööda üsna rusuvaks muutuma. Mõtlesin, et no kui palju mina ikka neis kohtades käin, kuhu mul minna lubatud pole. Selles sööklas käisime ka töökaaslasega rohkem pulli pärast. Aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkab asi ängi põhjustama. Tahaks ujumas käia nagu igal talvel, aga seekord ei tohi. Sõber ütleb, et istume, võtame ühed kohvid ja arutame, ma ei tohi. Sõbranna ütleb, et lähme paariks päevaks spasse, lõõgastume ja mõnuleme saunades, mina ei tohi. Tahad suusatama minna, suusatõstukit kasutada ei tohi jne. Uisuplatsile ei lubata. Ja kõik harukordselt totra põhjendusega, et nii kaitstakse ühiskonda nakatumise eest. Saaks tõesti aru, kui meil olekski kehtestatud piirangud. Muidugi ma järgiksin neid. Pingutame üheskoos, et viirusest võitu saada. Aga ühiskond on hoopis jagatud priviligeerituteks ja õigusteta inimesteks. Imestad, et miks nad käivad oma kuusnurkadega? Ma tunnen tegelikult sedasama. Ma ei tahaks mingi juudimärgiga käia, aga siin õhkkonnas ei puudu palju, kui ma pean teisele poole tänavat minema, õigetelt inimestelt jalust. Kui kuulsin esimest korda seal sööklas, et mind võiks nagu koera maha lasta, siis olin üsna shokeeritud. Aga nüüd hakkavad sellised üleskutsed üsna tavalisemaks muutuma. Isegi kaitseliidu orkestri juht kutsus üles mitteinimesi maha laskma. Kõik räägivad, et meiega peaks karmimalt käituma. Siiski mõelgem nüüd natuke järgi, te ei räägi mingisuguse paari protsendiga ühiskonnast. Vaktsineerimata inimesi on ainult natukene alla poole. Ja selle ajaga on kõikidesse kogunenud sappi ja vimma õige palju. See, et me kõik kusagil meeleavaldustel käratsemas ei käi, ei tähenda, et lõpuks ei võiks ka meil katla kaane maha visata. Minu arust on valitsus loonud väga plahvatusohtliku olukorra. Ootaks, et keegi selle pinge välja laseb, aga nagu näha ei taju paljud üldse olukorda mis on tekkinud. Valitsus ise aga näib ootavatki, et olukord eskaleeruks. Saabki tõpraid maha laskma hakata ja õigem pool plaksutab veel käsi kaasa. Usk võib ikka ülikiirelt inimesi muuta. Praegu on üks kihlveopetturist kohvikupidaja Elvis sooritanud juurde aina uusi ja uusi roimi. Vaatame siis lähemalt mida ta tegi. Tegi seda, millega me oleme eluaeg harjunud. Pidas kohvikut ning müüs inimestele kohvi ja saiakesi. Paraku lubas ta oma kohvikus saiakesi süüa ka neil, kes ei oleks tohtinudki süüa saada. Kes ei kuulu siia ühiskonda. Kellel on küll veel osad õigused alles, aga nad ei ole täisväärtuslikud ühiskonnaliikmed. Kellel on keelatud üsna tavalised, lihtsad asjad, mida pärisinimesed iga päev teevad. Kelle võiks tegelikult üldse maha lasta nagu karilooma. Jälgisime AK vahendusel politsei kangelaslikku võitlus elajaliku kohvikupidajaga. Järgmine uudis oli PÖFF-ilt, kuhu oli saabunud üle maailma tuhandeid külalisi. Tore oli vaktsineerimata troppide asemel ka veel normaalseid inimesi näha. Plaksutav publik, rootsi lauad, väike drink. Vot nii elab õige inimene! Aasta tagasi olime absoluutses maailma tipus koroonasse nakatumise osas. Süüdlaseks peeti piiranguid lõdvendanud Kaja Kallast. Nõuti piirangute kohest kehtestamist. Hiljuti teatas valitsus, et kuna nakatumine on tõusutrendis, siis minusugustele õigusi tagasi ei anta. Keegi ei liiguta kulmugi. Keegi ei nõua piirangute kehtestamisest. Enam ei viitsita põhjustele üldse mõelda, meid pole isegi tarvis enam süüdlastena käsitleda, lihtsalt ongi tekkinud uus normaalsus. Seni kuni on haigestumine, need sitapead süüa ei saa ja asi mutt.
laupäev, 17. veebruar 2018
reede, 16. veebruar 2018
Joseph P. Overton (1960-2003) ühiskondliku poliitika keskuse Mackinac Center vanem viitsepresident Hukkus lennukatastroofis . Formuleeris mudeli - ühiskondliku arvamuse muutmine ettekujutatud probleemist . Tema surma järgselt sai mudel nimeks „ Overtoni Aken “ . Joseph Overton kirjeldas , kuidas ühiskonnale täiesti vastuvõetamatud ideed olid ühiskondliku põlguse solgitünnist välja tõstetud , puhtaks pestud ja lõppude - lõpuks , seadusandlikult kinnitatud .
Kooskõlas Overtoni võimaluste Aknaga , on igal probleemil , või ideel ühiskonnas , olemas oma nn. võimaluste aken . Selle akna piires võidakse , või mitte , seda ideed arutada , avalikult toetada , propageerida , püüda seda seadusandlikult kinnitada . Akent liigutatakse , muutes sellega võimaluste piire , „mõeldamatu“ , st. ühiskonna moraalile täiesti vastuvõetamatu , täielikult välistatud staadiumist , staadiumini „aktuaalne poliitika“ , st . juba laialt arutletav , massiteadvusega vastuvõetud ja seadustes kinnitatud .
See pole mitte ajupesu , kui niisugune , vaid palju peenem tehnoloogia . Efektiivseteks teeb nad järje-kindel , süsteemne kasutamine ja mõjutamise fakti enese märkamatus ühiskonna - ohvrile .
Allpool lahkan ma näidete toel , kuidas samm-sammult hakkab ühiskond algul arutlema millestki vastu-võetamatust , seejärel lugema seda kohaseks , aga lõpuks lepib uue seadusega , mis kinnitab ja kaitseb kunagi ühiskonnale täiesti vastuvõetamatut .
Võtame näiteks midagi täiesti kujuteldamatut . Näiteks , kannibalism , st . ideed , legaliseerida kodanike õigust üksteist süüa . Piisavalt räige näide ?
Kuid kõigile on ilmselge , et kohe nüüd (2014 a.) , pole võimalusi kannibalismi propaganda realiseerimiseks – ühiskond tõuseks tagajalgele . Selline situatsioon tähendab , et kannibalismi legaliseerimise probleem asub võimaluste aknas nullstaadiumis . Overtoni teooria järgi nimetatakse seda staadiumi „mõeldamatuks“ . Modelleerime nüüd , kuidas see mõeldamatu saab realiseeritud , läbides kõik võimaluste akna staadiumid .
TEHNOLOOGIA
Veelkord kordan , Overton kirjeldas TEHNOLOOGIAT , mis lubab legaliseerida mistahes ideed .
Pöörake tähelepanu ! Ta ei pakkunud kontseptsiooni , ei formuleerinud mingil moel omi mõtteid – ta kirjeldas töötavat tehnoloogiat . St. Sellist tegevuste järjestust , mille täitmine viib vältimatult soovitud tulemusele . Inimühiskondade hävitamise relvana võib selline tehnoloogia olla tuumapommist efektiivsem .
Kannibalismi teema on ühiskonnas veel täiesti vastuvõetamatu . Sel teemal pole soovitav arutleda ei meedias , seda enam korralikus seltskonnas . Seni on see mõeldamatu , absurdne , keelatud ilming . Seoses sellega , Overtoni akna esimene liigutus – viia kannibalismi teema mõeldamatu faasist radikaalse faasi .
Meil on ju sõnavabadus ? No miks siis mitte rääkida kannibalismist ? Üldiselt on teadlastele ette nähtud rääkida kõigest – nendele ei eksisteeri keelatud teemasid , nad peavad kõike tundma õppima . Aga kui asi on nii , siis kutsume kokku etnoloogilise sümpoosiumi teemal „Eksootilised kombed Polüneesia suguharudes “ . Arutleme sellel ainese ajalugu , viime ta teaduse masinavärki ja saame kannibalismist autoriteetse arvamuse fakti . Näete , osutub , et inimeste söömisest võib eelarvamus-teta rääkida , jäädes seejuures justkui teadusliku respektaabluse piiresse .
Overtoni Aken juba liikus . St. Juba on täheldatav positsioonide ümbervaatamine .
Sellega on tagatud ühiskonna leppimatu eitusega suhtumise üleminek palju positiivsemale suhtumisele .
Samaaegselt teaduslähedase diskusiooniga , peab tingimata ilmuma mingi „Radikaalsete kannibalide ühendus“ . Ja las see olla esindatud vaid internetis – radikaalseid kannibale märgatakse tingimata ja tsiteeritakse kõigis vajalikes meedia vormides .
Esiteks , see on veel üks fakt väljaütlemistest . Ja teiseks , epateerivad jätised sellisest spetsiaalsest genesisest on vajalikud loomaks radikaalse hirmutise kuvandit . Need saavad olema „halvad kannibalid“ , vastukaaluks teisele hirmutisele – „fašistidele , kes kutsuvad üles põletama tuleriidal mitte enda sarnaseid“ . Kuid hirmutistest vähe edaspidi . Alustuseks on piisav trükkida jutustusi sellest , mida arvavad inimeste söömisest briti teadlased ja mingid radikaalsed heidikud teisest tõust.
Overtoni Akna esimese liigutuse tulemus : Vastuvõetamatu teema viidi ringlusse , tabu desakraliseeriti , toimus probleemi ühemõttelisuse lagunemine – loodi „hall tsoon“ .
MIKS KA MITTE ?
Järgneva sammuga liigub Aken edasi ja viib kannibalismi teema radikaalsest tsoonist võimalikkuse tsooni . Selles staadiumis jätkame „teadlaste“ tsiteerimist . Ei saa ju ära pöörduda teadmistest ? Kannibalismist . Igaüks , kes keeldub sellest arutlemast , peab olema märgistatud silmakirjaliku ja võltsvaga nimetusega .
Mõistes hukka võltsvagadust , on tingimata vajalik välja mõelda elegantne nimetus kannibalismile .Et igasugused fašistid ei julgeks teisitimõtlejatele kaela riputada täht „K“ -ga seotud omadussõnu .
Tähelepanu ! Eufemismi loomine – see on väga tähtis moment . Mõeldamatu idee legaliseerimiseks on hädavajalik selle tegeliku nimetuse vahetus .
Enam pole kannibalismi . Nüüdsest nimetatakse seda , näiteks , antropofaagia . Kuid ka see termin asendatakse juba varsti , tunnistades , et ka see määratlus on solvav .
Uute nimetuste väljamõtlemise eesmärgiks on viia probleemi sisu eemale selle tähistusest , rebida sõnavorm lahti selle sisust , jätta oma ideoloogilised vaenlased ilma keelest . Kannibalism muundub antropofaagiaks , seejärel antropofiiliaks , sarnaselt sellele , kuidas kurjategija muudab nimesid ja passe . Paraleelselt nimemängudega toimub toetuspretsedendi loomine – ajaloolise , mütoloogilise , aktuaalse , või lihtsalt väljamõeldud , kuid peamine – legitiimse . See leitakse , või mõeldakse välja , kui „tõestus“ sellele , et antropofiilia võib põhimõtteliselt olla seadustatud .
„ Meile palju lähedasematel kristlastel , seda enam , on antropofiiliaga kõik kõige paremas korras ! Siiamaani joovad nad verd ja söövad oma jumala ihu rituaalselt . Te ju ei süüdista kristlikku kirikut milleski ? Ja kes te üldse sellised olete , k......t teid võtaks ? „ Selle etapi bakhanaali peamine ülesanne – kasvõi osaliselt viia inimeste söömine välja kriminaalvastutusest . Kasvõi korraks , kasvõi mingiks ajalooliseks momendiks .
NII ONGI VAJA
Peale seda , kui on loodud legitimeeriv pretsedent , ilmub võimalus Overtoni Akna liigutamiseks võimaluste tsoonist ratsionaalsuse tsooni . See on kolmas etapp . Milles lõpetatakse ühtse probleemi purustamine . „ Inimeste söömise soov on inimestesse geneetiliselt sisse kodeeritud , see on tema loomuses „ , „Vahetevahel on hädavajalik süüa inimest , on olemas määramatud asjaolud“ , „ On inimesi , kes soovivad , et neid süüakse“ , „ Antropofiile provotseeriti!“ , „Keelatud vili on alati magus“ , „Vaba inimene omab õigust otsustada , mida ta sööb“ , „Ärge peitke informatsiooni ja las igaüks mõistab kes ta on – antropofiil , või antropofoob „ , „ Aga kas on antropofiiliast kahju ? Selle vältimatus pole tõestatud“ .
Ühiskonna teadvuses luuakse kunstlikult probleemi eest „lahinguväli“ . Äärtele paigutatakse hirmutised – spetsiaalsel moel ilmunud kannibalismi radikaalsetest toetajatest ja radikaalsetest vastastest . Reaalsetest vastastest – st. Normaalsetest inimestest , kes ei soovi jääda ükskõikseks inimsöömise probleemile – püütakse pakkida hirmutiste hulka ja panna nad radikaalsete vihkajate nimekirja . Nende hirmutiste roll – aktiivselt luua hullude psühhide kuvand – agressiivsed , fašistlikud antropofiilia vihkajad , kes kutsuvad üles inimsööjaid , juute , kommuniste ja neegreid elusalt põletama . Meedia juuresolek kindlustab kõigile loetletuile , peale reaalsete vastaste , legaalsuse . Sellise asjade käigu juures , need ise , nn. antropofiilid jäävad justkui hirmutiste vahel keskele , „mõistuse territooriumile“ , kustkohast kogu paatosega „inimlikkus ja terve mõistus „ arvustavad „ igat masti fašiste“ . Sellel etapil tõestavad „teadlased“ ja ajakirjanikud , et inimkond on kogu oma ajaloo jooksul aeg-ajalt söönud üksteist ja see on normaalne .Nüüd võib antropofiilia teema viia ratsionaalsuse tsoonist üle populaarse kategooriasse . Overtoni Aken liigub edasi .
Kannibalismi teema populariseerimiseks on hädavajalik sellele toetus popp-kontingendi poolt , seostades seda ajalooliste ja mütoloogiliste isiksustega , aga võimalusel ka kaasaegsete meediapersoonidega . Antropofiilia tungib massiliselt uudistesse ja jutusaadetesse . Inimesi süüakse laiatarbe filmides , laulude sõnades ja videoklippides .Üht populariseerimise võtet nimetatakse „ Vaata ümberringi!“ , „Kas te siis ei teadnudki , et üks tuntud helilooja – seesama ? ....on antropofiil.“ , „ Aga üks kõigile tuntud poola stsenarist – oli kogu elu antropofiil , teda isegi jälitati selle eest. „ , „Aga kui palju neid psühhidena kinni istusid ! Kuipalju miljoneid maalt välja saadeti , ilma kodakondsuseta jäeti! ....Muuseas , teile on tuttav Leedi Gaga uus klipp „Eat me baby“?
Antud etapil viiakse töödeldav teema TOPP-i ja see hakkab autonoomselt end massimeedias , šhoubisnesis , poliitikas taastootma . Teine efektiivne võte : probleemi olemus leierdatakse aktiivselt informatsiooni operaatorite ( ajakirjanike , telesaadete juhtide , ühiskonna juhtide , jne.) poolt läbi , lõigates diskussioonidest välja spetsialistid . Seejärel , momendil , kui kõigil hakkas juba igav ja probleemi arutlus sumbus tupikus , ilmub spetsiaalsel kombel välja valitud professionaal ja räägib : „ Härrased , tegelikult pole asjad hoopiski nii . Ja asi on hoopis selles , mitte teises , ning on vaja teha seda ja toda – ja annab sel ajal küllaltki kindla suuna , mille tendetslikus on „Aknaga“ ette antud . Legaliseerimise pooldajate õigustamiseks kasutatakse kurjategijate inimlikustamist , luues neile positiivset kuvandit mis ei haaku kuriteo iseloomuga . „ Need pole ju loomeinimesed . No sõi naise ära ja mis siis ? „ , „ Nad armastavad siiralt oma ohvreid . Sööb , tähendab armastab ! „ , „ Atropofiilidel on kõrgeim IQ ja kõiges muus hoiavad nad kinni rangest moraalist“ , „ Antropofiilid on ise ohvrid , elu sundis neid“ , „ „ Neid kasvatati nii“ jne. Sellised väljakeerutamised on tok-šhoude soolaks . „ Me räägime teile traagilise armastuse ajaloo ! Ta soovis temakest ära süüa ! Aga temake vaid soovis olla söödud ! Kes oleme meie , et neid hukka mõista ? Vahest on see – armastus ? Kes te olete sellised , et astuda armastuse teele ette ?!“
MEIE OLEME SIIN VÕIM
Viienda Overtoni Akna liikumise etapini jõutakse , kui teema on kuumutatud võimaluseni viia see üle populaarse kategooriast aktuaalse poliitika kategooriasse . Algab seadusandliku baasi ettevalmis-tamine . Võimu juures olevad lobistide grupeeringud konsolideeruvad ja väljuvad varjust . Trükivalgust näevad sotsioloogilised küsitlused , mis justkui kinnitavad suurt kannibalismi toetajate protsenti . Poliitikud hakkavad veeretama proovipalle avalikel kõnedel selle teema seadusandlikuks kinnitam-iseks . Ühiskonna teadvusse sisestatakse uus dogma - „inimeste söömise keelamine on keelatud“ .
See on liberalismi firmatoit – tolerantsus , kui keeld tabule , keeld paranemisele ja hoiatus ühiskonnale hukatuslikest kõrvalekalletest . Viimase Akna liikumise etapi ajal „popolaarsest“ „aktuaalsesse poliitikasse “ on ühiskond juba murtud . Tema kõige elavam osa püüab kuidagi vastu tõrkuda veel hiljaaegu mõeldamatute asjade seadusandlikule kinnitamisele . Kuid tervikuna on ühiskond juba murtud . Ta juba leppis kaotusega . On vastu võetud seadused , muudetud (lammutatud) inimese eksistentsi normid , edasiste arutlustega veereb see teema koolideni , lasteaedadeni , mis tähendab , et järgnev põlvkond kasvab hoopis ilma ellujäämise šansita . Nii oli pederastia legaliseerimisega (nüüd nõuavad nad , et neid geideks nimetataks) . Nüüd , meie silme all , legaliseerib Euroopa intsesti ja laste eutanaasia .
KUIDAS LAMMUTADA TEHNOLOOGIA
Overtoni kirjeldatud võimaluste Aken liigub kergemini tolerantses ühiskonnas . Sellises ühiskonnas , milles puuduvad ideaalid ja nagu tagajärg , pole selget hea ja halva piiritlust. Te soovite rääkida sellest , et teie ema - on libu ? Soovite sellest trükkida ettekande ajakirjas ? Laulda laulu . Lõppude lõpuks tõestada , et libu olla – see on normaalne ja isegi vajalik ? See ongi ülalpool kirjeldatud tehnoloogia , mis toetub kõikelubatavusele. Pole tabusid . Mitte midagi püha . Puuduvad sakraalsed mõisted , milliste arutelu keelatud , aga nende poriga loopimine lõigataks viivitamatult läbi . Kõike seda pole . Kuid mis on ? On nn. Sõnavabadus , muudetud inimsusestatuse vabaduseks . Meie silme all , üksteise järel , eemaldatakse ühiskonda enesehävitusest piiravad raamid. Nüüd on tee sinna valla . Sa arvad , et üksikisikuna ei suuda midagi muuta ? Sul on täielikult õigus , üksikult ei suuda inimene mitte kuraditki . Kuid sa oled kohustatud jääma inimeseks . Aga inimene on võimeline leidma lahenduse igale probleemile . Ja mida ei suuda üks – teevad ühise idee nimel ühinenud inimesed .
_______________
Muide, see kommentaar oli korduvalt artikli juurest kustutatud! Tsensorid tegutsevad jõudu säästmata.
neljapäev, 14. jaanuar 2016
teisipäev, 5. jaanuar 2016
Tellimine:
Postitused (Atom)